„Härra Seren, kas ohver on juba tuvastatud,“ küsis noor mõrvaosakonna uurija Meri, kellele sooritas uudishimu parasjagu atendaati. Küsitav kortsutas oma noore assistendi agaruse peale vaid kulmu ning lükkas teda kõrvale, et läheneda noorukiohtu mehe laibale, mis avastatud alles paar tundi tagasi. Mees lamas voodil, pea kenasti padjal, ja miski ei viidanud rüselusele. Ometigi pälvis Sereni tähelepanu tekk, mis kattis ohvrit vaid allpool rindkere. Sellele võis olla ainult kaks selgitust – kas toas oli meeletult palav või on keegi liigutanud tekki. Kui Seren kontrollis ruumi temperatuuri, märkas ta, et sooja on tavapärased 20 kraadi. Nii ei saanud olla tegemist liigse palavusega. Ta jäi mõttesse. Meri, kes ei mallanud oodata, millal Seren talle vastaks, rääkis aga edasi: „Paistab, et tegemist on ühe kuulihaavaga pähe, see ongi osutunud tõenäoliselt surmavaks. Rüselusest märke pole, järelikult ta ei oodanud seda. Põnev, nii põnev,” ahmis Meri õhku ja vehkis samal ajal kätega demonstratiivselt oma jutule kaasa. Seren, keda ajas noore uurija agarus täiesti marru, ühmas tigedalt: „Põnevat pole siin midagi. Mine tee parem midagi kasulikku. Näe, võta fotokas.” Ta viskas fotoaparaadi Mere suunas, kes suutis selle Sereni suureks üllatuseks üsnagi osavalt kinni püüda. Sereni nägu selgines veidi, kuid mitte kauaks. Vähemalt mitte nii kauaks, et Meri oleks seda märganud. Assistent hakkas laipa õhinaga igast nurgast pildistama ning peagi oli ta nõnda ametis, et ei pannud tähelegi, et Seren lahkus sündmuskohalt.
Kui Meri viimaks lõpetas, vaatas ta vanemuurijat otsides ringi, kuid ei märganud viimast kusagil. Ta oli pisut pettunud, sest tahtis mehele kõigest väest meeldida ning näida võimalikult asjalik, kuid siiani oli ta vaid ebaõnnestunud. Fotoaparaat langes tema käes jõuetult rippu ja ta sammus pea norus tapetu korterist välja, et sõita taksoga jaoskonda. Küllap vaatavad teised uurijad pärast veel üle, mõtles ta enne lahkumist.
Aga Serenit polnud kontoris. Meri ei osanud arvata, kuhu võis mees minna. Ta istus tülpinult uurija laua taha ja jäi tolle pilte vaatama. Päris kena naine, mõtles ta endamisi. Pildil oli blondide kiharate ja pruunide silmadega neiu, kelle hoiak oli kuidagi sõjakas ja julge. Meri oli imestunud, et polnud varem seda pilti märganud. Nüüd vaatas ta aga naisele otsa ja kujutles, milline ta võiks päriselt olla. Et kui ta näiteks fotolt välja tõsta, enda kõrvale seisma, kas ta oleks temast kõvasti lühem? Õlani ehk? Võib-olla temast pikemgi? Ei, seda ei saa olla. Meri oli oma 185 sentimeetrise kehapikkuse üle tõeliselt uhke ega pidanud seda võimalusekski, et mõni naine oleks temast pikem. Niisiis lühem, järeldas ta õnnelikult. Ta võttis foto pihku ja tõstis selle silmade kõrgusele endale otsa vaatama. Neiu, kas teil on ka nimi, jõudis ta küsida, kui avanes uks ning sisse astus halli ilmega Seren, kes Merd nähes sugugi ei rõõmustanud. Kohtumisrõõmu varjutas veelgi enam tõsiasi, et assistent hoidis käes pilti tema tütrest nagu tahaks hakata neiuga tantsima. Noor uurija lausa kahvatas ega teadnud, kuidas käituda. Ta asetas pildi Sereni lauale tagasi ja astus paar sammu tagasi, et lasta ülemus mööda. Pärast mõningast vaikust ei kannatanud ta enam ning küsis: „Kus te käisite? Ma ei märganudki enne, et ära läksite.” Seren vastas talle ootamatult sõbralikult: „Kas inimene ei tohi enam omi asju ajada? Said ju hakkama küll, mu tulevikulootus!” Meri punastas heameelest. Seren aga jätkas: „Nii, aga mis meil siis on? Oled saanud veel midagi teada?”
Nüüd punastas Meri pigem häbist, sest oli ennast täiesti unustanud ning terve aja vaid pildistanud ja uudistanud bossi laual olnud fotot. Ta pomises: „Ma pole veel pilte üle vaadanud.” Seren naeris emotsioonitult: „Jah, ma sain aru küll. Olid pigem muude asjadega ametis.” Meri noogutas alandlikult. „Olgu, aga vaatame siis üle. Too fotokas siia, tõmbame pildid arvutisse ära.” Meri täitis kuulekalt käsku. Peagi sirvisid nad virtuaalset pildialbumit ning üks foto pakkus neile lausa enneolematut huvi. Seren küsis nii muuseas: „Kas sa näed seda, mida minagi?” Meri ei saanud laiba rindkerelt pilku ja pomises ainiti enese ette põrnitsedes: „Seda jälge tema südame kohal? Näen. Paistab, et teda tõugati.” Mehed vaatasid korraks teineteisele otsa ning Seren otsustas sealsamas, et nad peavad laipa uuesti nägema. „Kas mees viidi juba morgi?” Meri kehitas kõhklevalt õlgu, sest ta oli lahkunud sündmuskohalt ega teadnud, mis sai edasi. Seren aimas halba: „Kas sa tahad öelda, et sa ei oodanudki ära, kui laip viiakse morgi ja sündmuskoht pitseeritakse? Oled sa segi pööranud? Täielik jama!” Ta tõusis vihaselt püsti ning Meri tormas talle järele.
Lahkajaks oli morgi teenekas töötaja Pirjo, kes avas parajasti tangidega mehe rindkere, kui Seren ja Meri ruumi astusid. „Poisid, tulge edasi,” pühkis Pirjo kinda seljaga juukseid näolt eemale ja pani tangid kõrvale. Meri kahvatas, sest polnud varem lahkamist näinud, kuid Seren tundus olevat protseduuridega kursis. Pirjo, kes oli viinud eelnevalt läbi välise vaatluse ja aju lahangu, oli parasjagu jõudmas südame ja kõhuõõneni, et tuvastada sisemisi vigastusi. Seren, kes märkas Mere kohmetumist, astus laiba juurde, vaatas seda korra hindavalt ja küsis Pirjolt: „Nii, mis me siis oleme leidnud?” Lahkaja ohkas sügavalt ja ütles siis naeratades: „Noor ilus poiss oli, seda leidsin küll. Aga muud ... Pole nagu midagi. Kui kuuli tekitatud kahjustus välja arvata, oli ajuga kõik korras, välisel vaatlusel muidugi torkas silma kuuli sisenemiskoht ja kahjustatud nahk, kuid ei midagi erilist. Surmapõhjuseks laskehaav. Kui kahju, et nii ilus poiss ...” Seren ei lasknud Pirjol hakata unistama ning lootis leida vastust piinavale küsimusele. „Aga ehk leidsid tema rindkerelt mõne jälje? Südame juurest? Ma mõtlen, välisel vaatlusel.” Pirjo vaatas talle küsivalt pead raputades otsa. „Ei, ei, ei ... Ei midagi sellist. Ma ju ütlesin – peale pea polnud kusagil kahjustusi.” Seren vaatas Mere poole, kes oli tõmbunud näost okseroheliseks ning üritas kõigest väest hoida pilku laes, et vältida laiba nägemist, kes oli pärast aju lahangut ja y-sisselõike tegemist üpris haletsusväärses seisukorras. Seren taipas, et siin pole tal assistendist vähimatki kasu ning otsustas üksi hakkama saada: „Huvitav. Minu armas kaaslane Meri siin tegi meie sõbrast pilte ja pärast leidsime, et ühel pildil oli näha rindkerel jälg, justkui keegi oleks teda surunud? On see võimalik?” Pirjo kehitas õlgu, sest tal polnud aimugi. „Ma ei tea, ma ei saa pärast rinnaku lõhki lõikamist enam rindkere pealset nahka sajaprotsendilise kvaliteediga esitleda. Aga võite ehk üle vaadata?” Ta lükkas naha tagasi oma kohale, kuid ei Seren ega Pirjo avastanud sellelt midagi eriskummalist. Ehk oli asi foto enda kvaliteedis, mõtles Seren ja tänas abivalmis lahkajat, kes asus usinasti tagasi töö kallale.
Meri tormas sõnagi lausumata lahanguruumist välja ja jäi alles õues pidama. Seren, kes ei tundnud tungivat vajadust tormata noormehele järele, jõudis tema juurde alles veidi aja pärast. „Kui rõve, kui rõve ... Ilge! Kuidas saab teha sellist tööd? Ma ei suuda seda uskuda. Niimoodi, terve sisikond näha, kõik see veri ja hais ja mustus ...” Meri oli täiesti endast väljas, kuid Seren ei kavatsenudki teda lohutada. „Oled sa mees või ei ole? Mida sa nutad nüüd siin. See on elu! Ropp ja rõve! Harju ära, näed seda veel küll ja küll.” Meri võdistas õudusest õlgu ja istus äärekivile. Seren jäi tema ette seisma. „No ja mida me nüüd siis siin passime? Marss kontorisse ja uuesti pilte vaatama. Äkki nägime valesti.” Ta hakkas minema ja Meri järgnes talle alles mõne aja pärast.
Kui nad olid jõudnud taas kontorisse, ootas neid seal Sereni meelehärmiks ja Mere rõõmuks vanemuurija tütar Viktoria, kes plaksutas mehi nähes heast meelest käsi. „Siin sa oledki! Ootasin nii kaua!” Ta hüppas Serenile kaela ja Meri vaatas ammulisui naise kaunist keha, mis liibus nõtkelt vastu isa. Korraga olid peast pühitud kõik muud mõtted, mis asendusid kiirelt fantaasiatega sellest imelisest olendist, kes tekitas temas lausa enneolematult suurt erutust. Viktoria ei lasknud Merel end kaua imetleda ning surus oma käe talle pihku. „Tere. Mina olen Viktoria. Ja sina?” Meri, kes ei suutnud oma õnne uskuda, vastas käepigistusele: „Me ... me ... Meri.” Viktoria vaatas teda üllatunult: „Meeme Meri? Kui huvitav nimi!” Meri punastas: „Ei, mitte Meeme. Artur olen.”
Seren lõi pilgu maha ja Viktoria kahvatas. „Artur? Seesama Artur?” Meri ei saanud aru, millest taoline reaktsioon. Ta üritas olukorda naljaks pöörata ja ütles naeratades: „Artur jah, täies hiilguses!” Kuid nähes oma kaaslaste kohmetumist muutus ka tema murelikuks. „Milles asi?” päris ta ettevaatlikult. Viktoria oli pugenud isa selja taha peitu ja Seren seisis nagu kalju tütrel ees. Mehe hääl kõlas kuidagi imelikult, kui ta küsis ettevaatlikult: „Kas sa siis sugugi ei mäleta? Mitte midagi?” Meri oli segaduses. „Mida ma peaksin mäletama?” Seren ohkas. „Kulla inimene, see hakkab juba ära tüütama. Kaua me veel niiviisi jätkame? Ma ei jaksa su surma enam uurida! Iga kord sama jama. Õpi kord oma vigadest!” Meri vaatas õudusega kord Viktoria, kord Sereni otsa. „Minu surma? Millest sa räägid? Nüüd ajad sa küll ise jama!” Ta seisis hämmeldunult kesk kontorit ega suutnud uskuda, mida oli just kuulnud. Seren jätkas: „Seletan siis veel kord. Sina oled surnud, mina olen surnud, Viktoria on surnud. Meie juba teame, kes meid tappis, kuid sina ei suuda seda millegipärast meelde tuletada. Ja nii palju, kui me teame, lasti sind lihtsalt keset ööd maha ja sa ei taha sellega kuidagi leppida. Oleme seda kõike mänginud juba sadu kordi läbi, samm sammult, igakord samamoodi. Ma ei viitsi isegi enam vihastada, kui sa hoiad mu tütre pilti käes. Ja ikka ja jälle jõuame samasse punkti. Me oleme väsinud!”
Artur Meri istus kohkunult toolile ja heitis oma kaaslastele murelikke pilke. Tal polnud aimugi, mida teha või kuidas minna edasi. Kuid ta teadis, et nii ei saa kõike jätta. Nii tõusis ta otsustavalt püsti, liikus ukseni ning viipas Viktoriat ja Serenit endaga kaasa. „Küllap seekord leiame midagi,” ütles ta ootusärevalt ning viimased kaks järgnesid talle noruspäi.
No comments:
Post a Comment