Empaatia

Kadõn oli üritanud terve elu sobituda. Tema kodumaal polnud riigikeeleks tema emakeel, nõnda vaikis ta, nagu oli vaikinud tema isagi. Ja tema vanaisa. Ta püüdis asetada end riigi põlisasukate olukorda, ent alatasa sai tema empaatiline hing haiget. Nii ärkas Kadõn ühel hommikul ja teadis, et ei jaksa enam.
Ta veeretas end voodis edasi ja tagasi, surus korraks näo patja ning hingas enesest välja purskuvat sooja õhku sügavamale kopsudesse.Seejärel ajas ta tagumiku upakile, venitas end korralikult ning rullus üle voodi ääre põrandale. Näoli sokkide ja riietehunniku peal, tundus ta enesele kui porri kukkunud leht, mille õigusel puhtusele halastamatult peal trambitakse.
"Täna olen mina ise," ütles Kadõn endale tähtsalt, embas pisut ootamatultki enese all lõksus olevaid riideid ning ajas end püsti. Ta tõstis püksid ja pluusi voodile ning silmitses neid hindavalt. "Ja teie puhkate," selgitas ta paljutähenduslikult.
Kadõn sammus erksalt kööki ja läbis harjumuspärase rutiini. Võileivad, vesi keema, kohv tassi, vesi peale, lusikas. Pärast hommikusööki ringutas ta mõnusalt ning lükkas mustad nõud kraanikaussi. Ta ei pesnud neid kunagi kohe.
Esikus tõmbas ta selga mantli ning astus siis korterist välja, näol varjamatu rõõm.

Sel õhtul ei räägitud uudistes muust, kui ühest noormehest, kes tõmbas keset loengut riided seljast ja karjus muukeelseid roppusi, mida meediaväljaanded mõnuga tõlkisid. Ja lõppu lisati rõhutatult, et tegemist oli venelasega.