Mälestuseks

 kuid siit on raske väljuda

see rõhuvus mu rinnal

võin sellega ju harjuda
ent allpool olen pinnast

ma mõnikord end ilmutan
kord pojale, ta lastele
ning unenäos end sirutan...
kätt õhtusele kastele

ja mõtteid, neid on tuhandeid
ma tean, et mul on aega
kuid püüdma nende ebemeid
ma ennast eal ei vaeva

te mälestustes olen ehk
seesama vanamees
kuid pinna all mu noorused
on kõik veel alles ees