Alustuseks

Küllap peaksite siinkohal innukalt pead noogutama, et väga tore, et said tulla; mõnus, et nüüd ka blogi teed. Aga ma ei hakka sääraste pealtnäha siiraste rõõmude kiuste alandlikult tänusõnade supis lömitama. Jutustan teile hoopis ühe loo.

Üle-eelmise aastasaja lõpu poole elas ühes üsnagi toretsevas mõisas kummaline perekond, kellest räägiti küla pääl värvikaid lugusid. Olin neid pisikesest peale kuulnud ning vaid imestasin, kuidas aastad tormi üles keerutavad. Kui olin nii paarikümne ringis, oli mõisa peremehest saanud juba külakubjas, kes lasi teenritel vaeseid talupoegi enese juurde meelitada, et neile siis kere peale anda. Legend rääkis, et ega sealt  keegi enam eluga pääsenudki. Peremees olla halastamatu - ja mis veelgi hullem - täiesti sadistlik. Ta rebivat hammastega talupoegadelt kõrvu küljest, venitavat neid igasugu hirmsatel piinariistadel, nii et liigesed krõpsatuste saatel pesadest välja vupsavad, ja torkivat nende silmi pääluu seest välja. Siinkohal ma juba muigasin, sest külarahva jutt oli tõepoolest aastatega muutunud: kui olin vast ehk seitsmene, räägiti, et peremees kiusab talupoegi, laseb neil enese juures tööd teha, aga raha ei maksa, ning kui õigust nõuda, nahutab veel piitsaga peale kauba. Nüüd oli aga peremehest saanud juttude järgi tõeline õuduste valitseja. Võdistasin õlgu.

Kuigi õudusjuttude puhul peaks tekkima pükse märjutav hirm, tundsin mina vaid kõditavat kihku oma silmaga järele uurida, mis ses mõisas tegelikult toimub. Ma ei väida, et ma üldse ei peljanud, seda mitte, aga need tobedad rahvasuus üha värvikamaid pöördeid omandavad kuulujutud ja tõsiasi, et keegi polnud külast ammu mõisas käinud, andsid mulle törtsukese julgust juurde.

Nõnda säädsin ühel hommikul sammud külas nõnda kardetud mõisahoone poole, mis jäi kihisevast melust ja turuplatsist umbes poole kilomeetri kaugusele, kui minna päälinna suunas. Vantsisin mööda teed ning tõmbasin vahepeal ninaga, veed jahedast udust, külmast sügisest ja läbilõikavast tuulest valla. Nägin mõisa juba eemalt: hall kivimaja, suured sambad, rõdu, kaartee ukseni, tühjuses haigutavad aknad ja hiigelsuur aed. Maja oli üsna räämas, aga sellegipoolest uhke. Ikkagi sakste koht, mõtlesin endamisi. Seisatasin hetke. Mu süda tõrkus uskumast, et nõnda vahvas majas toimuvad hirmsad lood, ent kuulujuttudel oli piisavalt rammu, et muuta mind ettevaatlikuks.

Viimaks kehitasin õlgu ja liikusin mõisahoonele lähemale. Mida siin karta, kinnitasin enesele, süda püüli sõeluvate pükste suhtes armutult kõva. Käisin pika tiiru ümber üüratult lahmaka maja, ent ei hingelistki. Hirmutasin end iga pimeda nurga eel, kuid mu kartustel polnud alust. Mitte midagi ei juhtunud. Viimaks jäin ühe hoone tagumisse seina jääva akna juures pidama. Miski ses tõmbas mu tähelepanu, kuigi tegemist oli täiesti tavapärase, kuigi harjumuspärasest pisut piklikuma kujuga avausega. Passisin muudkui üht punkti, kuni silme eest läks märjaks ja uduseks. Ühtäkki näis miski ses aknas muutuvat ning ma raputasin ägedalt pead. Ja kuigi ma varem ei kartnud, tekitas just võimetus enese pilku ühelt aknalt rebida minus enim hirmu. 

Kõndisin edasi ning jõudsin ringiga taas maja etteotsa. Täielik vaikus jättis eksliku mulje, et tegemist on täiesti hüljatud mõisaga, nii et oska ma praegugi seletada, mis minu arus küll toimus, kui ma astusin lihtsalt peaukse juurde ja lükkasin selle pärani. 

Seisatasin üüratumalt avaras fuajees, hing ärevusest tuim. Mõisahoone oli seespidiselt üsnagi kahvatu - seinad tolmust hallikad, põrandad mustad... äärmiselt hall, võiks kokkuvõtvalt öelda. Mõtlesin viivu külajuttudele ning peagi uskusin juba raudkindlalt, et pere, kes siin elas, on kõmu kuulnud ja ammu jalga lasknud. Ent sääraselt ei saanud ma kaua mõtiskleda. Puudutus õlale võpatas mind üle kere. Haarasin käega südamest ja pöörasin end kähku teisipidi. Mu silmad kippusid pääluust välja trügima, sest mulle vahtis vastu säärase välimusega mees nagu võiks olla mõni mõisateenija. Tema rahulik ilme suutis ka minu esialgset ehmatust pisut taltsutada. 

"Härra, ma väga vabandan, et niiviisi..." hakkasin end vabandama, kuid mees jõudis mind juba poolelt lauselt katkestada. 

"Meil on siin omad reeglid. Palume külalistel vältida põhjapoolse toa juurde sattumist, ühtlasi ei ole soovitatav ka säälses koridoris kõndida. Ööd võite olla lõunapoolses tiivas," selgitas mees ning viibutas käega kord põhja, kord lõuna suunas, vähemalt nii ma oletasin. 

"Vabandan, aga ma ei kavatse siia jääda, ma tulin vaid korraks vaatama, kuidas pererahvas ka elab," üritasin taas täbarast olukorrast välja rabeleda. Ent pilk mehe silmis oli nõnda läbitungiv, et otsustasin parem vaikida. Ta kehitas õlgu: "Lihtsalt jätke reeglid meelde. Ja mis kõige tähtsam - palun vältige silmkontakti. Ükskõik, mis, aga ärge silma vaadake." 

Tema jutt hämmastas mind. Miks annab täiesti võõras mees mulle nõu, kuidas olla ja mida teha? Lõin pilgu maha, sest ju ei tohtinud temalegi silma vaadata.

Peagi kuulsin riiete kahinat ning piilusin ülespoole. Taas oli üllatus suur, sest nüüd oli mind vastu võtnud meesterahvas pannud üleriided selga, justkui hakkaks lahkuma. Ja seda ta ka tegi. Ta pööras end veel korraks minu poole, ütles: "Jõudu teile. Silmsidet vältida, muud ei midagi," ning läinud ta oligi. 

Tormasin talle järele, ent uks, mis tema käetõmbest nõnda jõuliselt avanes, ei liikunud minu võimuses üht millimeetritki. Ahmisin õhku. Mida see kõik tähendab? Sakutasin ust veel täiesti jõust, proovisin aknaidki lahti kangutada, ent ei midagi.

Vaatasin umbusklikult majas ringi ja meenutasin meesterahva sõnu. Tundsin viha enese sees kogunemas, säärast viha, mis teeb silme eest sama pimedaks ja märjaks ja uduseks, kui enne aknast sisse vaadates. 

Tormasin uue hooga akende kallale, viskasin neisse kättejuhtuvaid mööbliesemeid, mis olid paksu tolmukorraga kaetud, ent isegi ühtki pragu ei tekkinud. Pidin õudusega nentima, et ma ei saa välja. Et olen ses tolmuses, hallis ja hirmuäratavas mõisas lõksus. 

Ent ma ei kavatsenudki alla anda. Kusagil peab olema väljapääs, kinnitasin endale ning seadsin sammud maja sisemusse. Püüdsin siin ja seal aknaid lahti kangutada, ent miski ei aidanud. 

Korraga vajus terve mõisa pääle säärane pimedus, et ei näinud kätt ega jalga tõsta. Kobasin mööda seina, leidsin ukselingi ja vajutasin selle alla, sest miski ütles mulle, et peaksin peitu pugema. Ronisin pimedasse tuppa ja vajusin seina äärde istukile. Kuulsin koridoris liikuvat kahinat, ent millegipärast langes mu pääle ilmatuma suur uni, nõnda vajusid väsinud silmalaud kinni ning ma jäin magama.

Kui silmad uuesti avasin, oli valgus tuppa pääsenud. Ahmisin pilguga enese ümber jäävat ja järeldasin mööbli järgi, et võisin olla kellegi kabinetis, sest toas oli suur tumepruun laud, nahast tool, diivan ning äärmiselt palju raamaturiiuleid, mis haigutasid tühjuses. Ajasin end vaevaliselt püsti ning taarusin esikusse. Mul oli vaid üks eesmärk - pääseda majast välja ja võimalikult ruttu. Teadsin, et pean selleks terve mõisahoone läbi käima, ent ma ei kavatsenudki alla vanduda, tulgu mu peale või sada ööd sama rasket ja tumedat, kui eelmine.

Ekslesin mitmeid tunde koridorides ja tagusin aknaid, et need järele annaksid ning mind vabadusse laseksid. Ent ükski aken ei purunenud ja ma olin jätkuvalt lõksus. Kui astusin nõnda mõtiskledes mööda koridori, jäi mu samm äkitsi pisut aeglasemaks. Ma ei saanud silmi ukselt, mis oli pooleldi lahti. Säärane leid hämmastas mind, sest olin juba piisavalt kaua mõisas ringi uidanud, et märgata - kõik uksed on alati kinni. Mu süda hakkas pekslema ja kippus kurku tõusma, ent ma ei kavatsenudki tagasi pöörata. Läksin tasahilju edasi ja kui jõudsin paokil ukse juurde, vaatasin otse avast sisse. 

Me pilgud kohtusid ja mu suu vajus õudusest lahti. Ma ei osanudki muud teha, kui lõin lihtsalt ukse kõva pauguga kinni ning pistsin jooksu. 

Kui jõudsin taas nüüd juba turvalisena näivasse kabinetti, vajusin hingeldades põrandale. Kuid mu silme eest ei tahtnud kuidagi kaduda pilt sest naisest, kes lamas voodis, öösärk seljas, juuksed sassis, näost lubikahvatu ja silmad tumepruunid. Ei, mustad. Ta silmad olid kindlasti mustad, sest need lausa tungisid mu sisemusse ja tekitasid minus enneolematut soovi öökida. Tundsin, kuidas üle kere tormavad külmavärinad, mis tekitavad vastikut sügelust. Kes see naine on? ei jõudnud ma ära imestada. 

Veidi rahunenud, hingasin sügavalt sisse ja välja ning ajasin end taas püsti. Milleks karta? See oli ju lihtsalt üks naine. Pealegi polnud ta ju inetu, kinnitasin endale. Ent miski minus lausa karjus vastupidist.

Tegin kabineti ukse lahti, ent needsin selsamal silmapilgul enese uudishimu. Mind lükati põrandale pikali ning minus nõnda suurt hirmu tekitanud naisterahvas vajus mulle peale, silmad pääluu sees pahupidi kui kuradil. Ta hirmutas ja erutas mind üheaegselt, ent ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui juba oli ta võtnud minult mu ihuliku süütuse ning lahkunud. See hetk möödus kui unes, ülehelikiirusel, ja ma ei mäletanud sest hiljem muud, kui enne kirjeldasin. Terve mu kere pulseeris, kuid ma ei saanud isegi aru, kas heameelest või vastikusest.

Nii elasin ma selle salapärase naisega lausa paarkümmend aastat. Sessamas mõisas, süda päevast päeva hirmust pekslemas ja mõnust värisemas. Ma ei mõelnud enam põgenemisele, ma olin harjunud, et näen teda vahel koridoris sõnatult kõndimas; et mitte kedagi peale meie pole; et meid toidab vaid ääretu kirg ja öö rusuv raskus, mida õppisin aastatega nautima. 

Kuid ühel päeval, umbes taolisel, kui isegi mõisa sattusin, astus fuajeesse üks noor nägus meesterahvas, kes ehmatas mu puudutuse ja jutu peale. Ning siis jätsingi temaga hüvasti.