"Kulla taat, istuta menussegi too pisik, mes annas' nönna ootmatut indu jas' iha egapeiviste tegemiste vasta,"anusin vanaisa, "reegi menule keik, mes senu 'ing om kannatanu. Kudas' peas' elama?"
Vanaisa helesinistes silmades läigatas aastate raskune hing.
"Latseke, so tahtmised om veiga rasket menule.
Egas põle enäm kauge' päiv, mes menu eluküünla kustutap. Menu elo olles' senu jaos' praigast üs paras nall'alugu. Põle mol sedand' elo lõpupäivil tarvis, es' sena 'akkaks mo üle naeru pidama."
Miski tema jutus hirmutas mind.
"A üht ma solle ütlen: keik, mes sa teed, tee armastosega. Armasta keike, meda teed, ja too armastap sind tagasi."
Avasin ehmatusega silmad ning olin selsamal hetkel surmkindel, et vanaisa käis mul unes külas.
Ja ma võtsin tema sõnad enese südamesse.
No comments:
Post a Comment