Absurd

Aimasin, et Dendrot tuleb mulle külla. Keetsin seks puhuks kohvi, pühkisin tolmu ja jalutasin koeraga. Ta ei tulnudki. Sel hetkel mõtlesin (olin oodanud juba kümme minutit, kõht alateadlikust ootusärevusest pitsitavalt valus), et kui mul oleks Muki asemel kass, saanuks ka Dendrot tulla.
Õngitsesin kokkupühitud tolmu prügikastist välja ja puistasin taas oma kohale. Kohv oli juba jahtunud, nii oligi hea see kiirelt ära juua. Mu pilk elavnes.
Seinakella osutid näitasid mõlemad koera suunas. Ka mina ei saanud temalt nüüd silmi. Miku istus seal, nägu üllatusest kõver, ja ma võin lausa vanduda, et ta tõepoolest noogutas mulle. Pöörasin pilgu.
Astusin ettevaatlikult kõrvale, kuni mu külg puutus kokku millegi pehmega. Kobasin käsipidi vastleitud massis ja leidsin huvitavaid nurki, kus näppudega mängida. Mul hakkas kõdi.
Peagi tüdinesin, sõrmed kompimisest hellad. Vajusin istukile, selg vastu pehmet. Miku seisis mu kõrval ja naeratas. Mass mu seljataga võdises tema kilkeist ja ma nägin silmanurgast, kuidas Dendrot koorib end paljaks ja astub kirsi- või mõne muu punase mahlaga täidetud vanni. Ta ei teinud mulle tavapärast kaabu tõstmist ja "heihoo hops, mulle süda, sulle kops" hüüdmist, vaid noogutas, justnagu Mikugi ennist.
Tõmbasin ninaga kirsi- või mõne muu mahla lõhna ja otsustasin, et see on hoopis morss.
Astusin vanni juurde, Miku truult mu kõrval, ja surusin Dendrot' pea vee alla. Ta ei rabele enam ammu, kuid seekord tegi ta täiesti ootamatult vee all mulle. Miku kilkas taas ja ka minule tegi see palju nalja. Dendrot' nägu oli samuti naerul, suu morssi täis. Pärast rüüpasime kohvi, mis ta oli põuetaskust kaasa toonud, rohkem vabandusena hilinemise eest kui pruukostiks, ja muljetasime.
Mul oli hea meel, sest sain taas tolmu rahulikult kokku pühkida.